Euraasia põhjaosades elab mitmeid põlisrahvaid: soomlasi, eestlasi, ersalasi, saamisid, komisid, udmurte, hantisid, mansisid, neenetse. Traditsiooniliselt neid rahvaid kutsutakse soome-ugri rahvasteks, aga see sõna on vale ja ekslik. Tänapäevast sõna uurali on seletatud soome-ugri sünonüümiks, mis segab ja hägustab mõisteid veelgi rohkem. Worylas kasutatakse sõna uurali, loobudes sõna soome-ugri kasutusest.
Miks mitte soome-ugri?
Uurali keeli hakati uurima mõni kümme aastat enne indo-germaani (praegu indo-euroopa) keelkonna “leidmist” ja 19. sajandiks oli uurali keeli võrdlevat uuritud rohkem ja põhjalikumalt kui indo-euroopa keeli. Esimesed võrdlevad uuringud tegi ungarlane János Sajnovics 1760ndate lõpus võrreldes ungari ja saami keeli. Õieti saaks öelda, et uralistika algteos on Sajnovicsi aastal 1770 väljaantud “Demonstratio idioma Hungarorum et Lapporum idem esse” (Tõestus ungari ja lapi keele sarnasusest).
Siiski sõnana soome-ugri arenes alles 1870ndate lõpus, kui teadlane Otto Donner hakkas süstemaatiliselt jaotlema soome keele sugulaskeeli ja rahvaid. Enne seda neid mystilisi idapoolseid rahvaid oli kutsutud ühiselt ugri keelteks. Senise teadmise järgi soomlased, eestlased, karjalased, liivlased, vepslased ja saamid olid balti harus; ersad, mokšad ning mäe- ja niidumarid seevastu volga harus. See volga-balti haru koos permi keelte, ehk komi ja udmurdiga moodustas keelkonna soome haru. Ungari, mansi ja handi keeled moodustasid ugri haru.
Donneri alustatud arengut jätkas Eemil Nestor Setälä 20. sajandi esimestel aastakümnendatel, kui ta võttis kokku senise teadmise uurali keeltest. Setälä esitas keelkonna olemasolu toetuseks varasemast rohkem sõnavõrdlusi, aga nimetuse poolest ta tegi küsitava otsuse, kutsudes Donneri soome-ugri keeli Soome hõimu keelteks. Sel ajal hakkas ka nii uurali esinema kirjanduses, hakati ju siis võrdlema uurali keeli turgi, mongoli ning tunguusi keelte ehk altai keelkonnaga ühiseks uurali-altai keelkonnaks. Setälä jagas siiski uurali keeled samojeedi ja soome keelteks.
Selle lühikese kokkuvõtte esitletud areng sisaldab mõnda väärastumist uurali keelte uurimises. Esiteks, ungarlastele ei meeldinud (ega õigupoolest ei meeldi siiani) leid, et madjarite mõjukas hõim oleks sugulane “kalalõhnaliste barbaritega”, nagu saamisid nimetati 18. sajandil. Tänapäeval saamid on lähtekohaselt paigutatud (läänemere)soomlastega hargnevateks soome-saami algkeelest. See ka ei pruugi tänapäeval õige olevat, sest mitmeid ühiseid jooni saab seletada ka aastasajandite kooseksisteerimisega.
Teiseks, isegi kui Matthias Aleksander Castrén uuris juba 1840ndatel samojeede, võttis mingil määral aega, et neid tunnistati uurali keeltesse kuuluvateks (täpsemalt öeldes tänu ungarlase Ignácz Halászi 1890ndate uurimustele). Seda mõjutas rahvusromantilisel ajastul tekkinud teooria inimrassidest ja nende vahelisest hierarhhiast. Soome hõimu teoreetikute mudeli järgi samojeedid, nagu saamidki, olid keeleliselt ja rassiliselt eri rühma kui soome-ugrilased. Selle mudeli järgi madalama arengutaseme saami-samojeedid oleksid vahetanud oma keelt õilsama soome muinaskeele vastu. Kirjeldus teooriast on lihtsustatud, aga nii on ka mudel. Ka tänapäevane geneetika on muutnud seda pilti teistsuguseks.
Mis uurali?
Nagu mõiste soome-ugri, ka mõiste uurali on keeleteadusest.
Seda, et samojeedid lahutati soome-ugrilastest, põhjendati sõnavaraliste erinevustega. Samojeedikeelte sõnavara on traditsiooniliselt peetud väljendavat samojeedide varast eraldumist uurali algkeele ühiskonnast.
Tänapäeval teame, et see on vale kahel põhjusel. Esiteks, kaasaegsed keeleteadlased nagu põhjasaami Luobbál Sámmol Sámmol Ánte on täpsustatud häälikuvastavuste abil leidnud palju uusi sõnavastavusi läänepoolsemate uurali keelte ning samojeedikeelte vahel. Enam ei saa pidada sõnavaralist erinevust nii järsuks nagu varem peeti.
Teiseks, mingil imelikul põhjusel sõnavaralisi erinevusi peeti varases uralistikas tähtsateks, kuid terve ajaloolis-võrdleva keeleteaduse põhi on algusest peale olnud korrapärastes häälikulistes vastavustes. Soome keeleteadlane Jaakko Häkkinen ongi teinud häälikulisi võrdlusi, mille põhjal tänapäeval teadakse, et samojeedikeeled ei eraldunud uurali ühiskonnast ainsatena, vaid esimene eraldus oli ida ja lääne keelte vahel. Ida keelest arenesid samojeedi, mansi, handi ning ungari keeled. Lääne keelest arenesid permi, mari, mordva, läänemeresoome ning saami keeled.
Lühidalt öeldes, uurali keeled on keeled, mis põlvnevad Uurali mägede alal räägitud keelest ja mida tänapäeval räägitakse Uurali mägede mõlemal poolel. Uurali keelte kõige varasemat ühist keelt nimetatakse alguurali keeleks.
Uue aja uurallus
Me elame praegu kultuurilise muutuse aega. See kultuuriline muutus johtub teadmiste lisanemisest tehnoloogilise arengu tõttu. Meie teadvus on kasvanud ja maailmavaade muutunud. Sel ajal me peame valima, mida tahame säilitada vanast maailmast ja mida uuendame vastama uue maailma ülesehitust. Maailm muutub ja võitjad on need, kes oskavad kohaneda.
Uurallus on ühenduse uuesti leidmine. Too ühendus on olnud aastatuhandeid olemas peidus muinaste ürgmetsade puute varjus. Rahvad on jaganud oma kogemusi ja minevikku talvise pimeduse kattes nende maad põlvkonnast teise. Selle mineviku mäletamine on andnud jõudu taluda nurjumisi, mida põhja külmal maal elamine toob kaasas. Teadmine sellest, et enda maailmavaadet on räägitud järelpõlvedele tuhandeid aastaid, annab suunda ja tähendust igale hetkele, nii olnule kui tulevale.
Uurallusest ei jää ükski keelesugulane alaväärtuslikku seisundisse, vaid kõiki uurali keeli kõnelevaid rahvaid koheldakse sama suurega austuse ja soojusega. Nii ka sõnast laplane või eskimo on loobutud ja tänapäeval öeldakse saami või inuiit.
Uurallus on mitmekesisuse tunnistamine nii, et iga uurali rahvas on samaväärne. Uurallus ei ole nõrgemate ahistamine tugevama õiguse ettekäändega, vaid pereliikmete toetamine ühiste nurjumiste ees. Kutsudes ennast uurallaseks me paneme ennast põlvkondade ketti, mis jätkub aastatuhandeid nii minevikku kui tulevikku. Kasutades sõna uurallane me kinnitame nii, et tulevik on uurali oma.
Woryla 